Filter Temposarja 12. hooaja üldvõidu pälvis Kert Martma (CFC Spordiklubi), kellele see oli kolmandaks järjestikuseks esikohaks. Varem on sarnase saavutusega hakkama saanud Ivo Suur, kes oli hooaja kokkuvõttes parim aastatel 2014-2016.
Martma võitis küll ühe etapi – ta oli koos Kristo Prangeliga parim Kiilis peetud paarissõidus –, kuid kogenud ratturile tõi edu stabiilsus. Martma jõudis kõikidel etappidel esiviisikusse. 1733 punkti kogunud Martmale järgnesid Harri Sokk (1620) ja Emeri Lepp (1607).
Kui varasemalt oli Kert Martma pidanud Filter Temposarjas kandma igavese teise tiitlit, siis hooaja 2017 jõulise võiduga oli kohe aasta alguses selge, et ka selle aasta suurfavoriit on Martma. Siiski tõetas konkurents tulla päris tihe. Hooaja avastardil võtsid kolmikvõidu Cycling Tartu mehed ning tundus, et hooaeg võibki kuuluda hoopis neile. Paraku aga ei võisteldnud nad hooaega läbivalt ning peamisteks rivaalideks kujunesid hoopis Kert Martma, Gert Kivistik ja Arthur Kooser. Neist stabiilseimaks osutus tiitlikaitsja Martma, kes kahe järjestikkuse etapivõiduga juunis kindlustas endale üldvõidu juba enne hooaja lõppu. Teisalt võib aga väita, et esikolmiku tase oli hooajal 2018 varasemaga võrreldes tõusnud ning ühtlustunud. Lisaks Martmale võttis kaks etapivõitu ka Arthur Kooser ning tugeva hooaja lõpu ning ühe etapivõiduga näitas head minekut ka Gert Kivistik. Sõltumata konkurentide püüdlustest sai Kert Martmast aga Filter Temposarja kolmas kahekordne võitja Ervin Korts-Lauri ja Ivo Suure kõrval.
Juba aastaid oli Kert Martma saavutanud kõrgeid kohti Filter Temposõidu Karikasarjas, kuid keegi teine oli alati osutunud natukene kiiremaks. Hooajal 2017 aga olukord pöördus - juba üsna hooaja alguses selgeks, et Ivo Suure loobumise järel sõidab võidukursil just Martma. Martma võitis tervelt 4 etappi ning ülejäänud kolmel saavutas teise koha. Veelgi enam, tema peamiseks konkurendiks kujunes tema enda õpilane Sander Kempi, kes lõpuks saavutas kokkuvõttes teise koha. Seega oli tegu sisuliselt kaksikvõiduga ning Kert Martmast sai Eesti uus tempokuningas.
Hooajal 2016 jätkus Ivo Suure valitsemisaeg. Juba üsna hooaja alguses sai järjestikkuste võitude toel selgeks, et taaskord pole Ivole vastast. Tõsi, etappide võidurõõmu jagus sellel aastal ka Lauri Peilile, Kert Martmale ja Rein Taaramäele, kes viimasel etapil osales ja kõiki teisi mäe kõrguselt võitis. Kuna Ivo jättis viienda etapi vahele, siis jagus ka liidrikombe kandmise rõõmu sellel aastal teistele. Nimelt õnnestus kollane võistlusülikond Kert Martmal enda selga saada. Hooaja kokkuvõttes polnud aga kahtlust - Ivo Suur krooniti esimeseks sarja kolmekordseks võitjaks!
Hooaeg 2015 kulges Ivo Suure suveräänse valitsemise rütmis. Sisuliselt sarja esimesest etapist alates oli Ivo ülekaal ilmselge ning võit näis vaid vormistamise küsimus. Oluliselt pingelisemaks kujunes aga võistlus teise koha peale, millest väljus hõbedamehena Raido Saar Kert Martma ees. Ivo Suure ainuvalitsemist suutis kõigutada vaid Silver Mäoma, kes napsas üldvõitja eest viienda etapi võidu ning teenis sellega Ivo Suure peamise rivaali nimetuse. Hooaja kokkuvõttes siiski Mäoma kõrgel kohal polnud, kuivõrd ei võistlenud sarjas suve läbivalt.
Hooajal 2014 alguses näis, et sarja üldvõidu nimel hakkavad heitlema Ivo Suur, Raido Saar ning taaskord igavese teise tiitlit kandev Priit Prous. Praktikas sai aga peagi selgeks, et just Ivo Suur on selle aasta tempokuningas ning tema ülekaalukat võitu ei kõiguta miski. Samuti oli eelnenud aasta võitja Raido Saar üsna kindlalt hõbedamees. Põnevaks läks hoopis rebimine kolmandale kohale, mille peale konkureerisid Priit Prous, Markko Adelbert ning Kert Martma. Tugevate esitlustega just individuaalsetel etappidel väljus sellest vastasseisust pronksimehena Adelbert.
Hooajal 2013 heitlesid sarja üldvõidu pärast peamiselt kaks meest: Raido Saar ja Priit Prous. Nendevaheline konkurents oli äärmiselt tihe ning liidristaatus käis hooaja jooksul mitu korda käest kätte. Kuigi Raido Saar oli kiirem enamusel eraldistardi etappidel, pidi ta tunnistama Prousi paremust paarissõidus ja meeskonnasõidus. Kokkuvõttes osutus aga Raido Saare seeria siiski ühtlasemaks, mis viis ta võidule ning jättis Prousi taaskord vaid peamiste võitja rivaalide reale.
Hooajal 2012 polnud Ervin Korts-Lauri sarnast suveräänset tempokuningat, kuid Karlo Aia võit sai siiski üsna varakult selgeks. Karlo näitas hooaega läbivalt väga head ühtlast minekut, saavutades etappidel kohtasid vahemikus 2. kuni 7. Etapivõidud käisid sarnaselt eelnenud aastale käest kätte, kuid keegi etapivõitjatest ei osalenud sarjas hooaega läbivalt - kõrgeima etapivõidu pälvinud sportlase Joonas Jõgi leiame koondtabelist alles 51. realt.
Hooajal 2011 ei olnud erinevalt eelnevast kahest aastast sarjal selget valitsejat. Lasse Nõlviku võitu võib iseloomustada sõnadega stabiilsus ja visadus viivad sihile. Lasse ei võitnud mitte ühtegi etappi - veel enam, tema parimaks etapi saavutuseks oli 4. koht -, ent selle eest näitas ta hooaega läbivalt väga head ühtlast sõitu. Olgu siinkohal mainitud, et ka kokkuvõttes teise koha saavutanud sportlane Kert Martma ei võitnud tollel aastal ühtegi etappi. Etapivõidud läksid peamislet väljamaal pedaalivatele profidele, kes ei osalenud sageli enam kui vaid paaril sarja osavõistlusel.
Hooajal 2010 kinnistas Ervin Korts-Laur endale jäädavalt tempokuninga staatuse. Ka sellel aastal polnud võitjas kahtlust - Ervin võitis kõik peale ühe osavõistluse, millel ta langes tehnilise rikke ohvriks. Selle eest konkurents 2. ja 3. koha peale oli aga erakordselt tasavägine. Peale jäi Priit Prous Urmas Karlsoni ees.
Hooaeg 2009 möödus Ervin Korts-Lauri suveräänse valitsemise all. Polnud kahtlustki, kes on parim tempomees - Ervin võitis veenva eduga sarja kaheksast etapist seitse. Tõenäoliselt oleks ta võitnud kõik etapid, ent ühel osavõistlusel mees ei startinud. Teistele jäi püüdmiseks seega peamiselt 2. koht, mille peale jäid konkureerima Rigo Räim ja Urmas Karlson.
Hooajal 2008 oli sari väga pikk koosnedes 12. etapist. Sarja üldvõidu pärast rebisid üsnagi tihedalt kolm meest: André Asuson, Urmas Karlson ja Ervin-Korts-Laur. André oli väga heas hoos kevadel, Ervin seevasti sügisel. Urmas Karlson oli küll eelmainitud meestest tsipa aeglasem, kuid näitas selle eest hooaega läbivalt väga head stabiilsust. Hooaja kokkuvõttes osutus parimaks aga siiski André Aduson.