Haapsalu Turismiinfokeskus
Posti 37, Haapsalu
tel +372 473 3248
faks +372 473 3464
e-mail: \n E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
vaata ka: www.haapsalu.ee
avatud E-R 9-18, L-P 9-15

Sündmuste kalender: kliki siia...
Majutus: kliki siia....
Aktiivne puhkus: kliki siia....
Söök ja jook: kliki siia...
Ööelu: kliki siia...
Muuseumid: kliki siia...
Galeriid: kliki siia...
Vaatamisväärsused: kliki siia...
Wifi levialad: kliki siia...

Haapsalu
Haapsalu(Hapsalla, Hapasella, Hapsell, Habsal, Haepsal, Opesel, Hapsal) on väikelinn Haapsalu lahe lõunarannikul. 01.05.2006 oli linnas 11 966 elanikku, neist mehi 5259 ja naisi 6707.

Muistne Läänemeri hakkas kiiresti taganema umbes 4000 aastat tagasi. Koht, kuhu 13. sajandi keskel tekkis püsiasustus, oli geograafiliste tingimuste poolest poolsaar, kuna lisaks merele piiras teda mandri poolt, preaeguse Krahviaia kohalt väga vesine ala. Jätkuva maatõusu tõttu on Haapsalu lahe kirdepoolne osa, eriti Tagalahe Uuemõisapoolne sopp tugevasti roostunud ning muutunud lindudele meelispaigaks, pakkudes konkurentsi ka Matsalu linnuparadiisile. Eeslahes asub tänane parim supluskoht - Paraleparand.

Tänaseks mahub endiselt kolmest küljest merega piiratud linn 10,59 ruutkilomeetri suurusele maatükile. Haapsalu vanalinn asub kahe oosiga poolsaarel, mis loode suunas jätkub mandriga ühinenud laidude ahelikuna - holmidega. Holmide vahel on madalad veekäärud - Suur ja Väike Viik. Viimaste kümnendite jooksul on linn laienenud just mandri suunas ning linna keskpunkt nihkunud iidsest piiskopilinnusestpraeguse kaubanduskeskuse juurde.

Haapsalu on tunnustust leidnud eeskätt vaikse suvituslinnana ning mudaravikuurordina. Oma madaluse tõttu soojeneb Haapsalu laht suviti rohkem kui teised Eesti ranniku lahed, merevee keskmine temperatuur suvel on +21 kraadi. Kuigi Haapsalus on õhuniiskus suurem kui sisemaal, peetakse Haapsalut kõige päikesepaistelisemaks kuurordiks. C.A.Hunniuse poolt kasutusele võetud haapsalu muda on siia puhkama meelitanud nii tsaari-Venemaa kõrgemat seltskonda kui tuntud ühiskonnaelu tegelasi Põhjamaadest.

 

Suurimad vaatamisväärsused

  • Haapsalu piiskopilinnus

Haapsalu piiskopilinnust hakati rajama 13. sajandil. 1228. aastal moodustati Lääne–Eestist ja saartest Saare–Lääne piiskopkond, mille esimene keskus asus Lihulas ja teine Vana–Pärnus. Pärast Vana–Pärnu linnuse hävitamist leedukate poolt valiti piiskopkonna kolmandaks keskuseks Haapsalu. 1279. aastaks sai osaliselt valmis toomikirik ja nn väike linnus ning samal aastal sai Haapsalu linnaõigused.

Piiskopilinnuse vanimat osa, väikest linnust, on sajandite jooksul korduvalt ümber ehitatud. Välisseinu on järjest kõrgemaks ehitatud ning 15. sajandil sai vahitorn tänapäeval nähtava kuju ja kõrguse. Varem oli selle 38 meetri kõrguse torni asemel väike nelinurkne torn. Väikeses linnuses asusid keskajal piiskopi, toomhärrade ja teiste vaimulike elu– ja tööruumid. Seal on asunud ka esmakordselt 1280. aastal mainitud Haapsalu toomkool. Haapsalu piiskopilinnuse väärtuslikeim osa on toomkirik. See on suurim ühelööviline kirik Baltikumis ning kuulub romaani stiililt gootikale ülemineku aega. Kunstiajaloolased on viidanud Haapsalu ja Riia toomkirikute sarnasusele. Kirikust pääseb ümmargusse ristimiskabelisse, mis ehitati arvatavasti 14. sajandil ja on oma kuju poolest ainulaadne. Ristimiskabelit kutsutakse ka Valge Daami kabeliks, sest just selle kabeli aknale ilmub augusti täiskuuöödel valge naisekuju.

Väikesel linnusele ehitati 14.–16. sajandil kaks eellinnust ning siis sai linnuse ringmüür oma tänase pikkuse, s.o 803 meetrit. Saare–Lääne piiskopkonna keskus oli Haapsalus Liivi sõjani (1558 - 1583). 1559. aastal müüs viimane Saare–Lääne piiskop oma valdused Taani kuningale Fredrik II, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Liivi sõjas sai linnus tugevasti kannatada, see käis kaheksa korda käest kätte kuni 1581. aastal rootslased selle lõplikult vallutasid.

Rootsi ajal, 17. sajandil, kuulus Haapsalu linnus rootsi aadliperekonnale De la Gardie’dele. Neil oli plaanis linnus ümberehitada renesaansstiilis lossiks. Vastav projekt telliti Augsburgi arhitektilt Mathias Hollilt. Ümberehitustest ei saanud aga rahapuudusel asja. De la Gardie’de teenistuses töötasid kaks tuntud kiviraidurit, Arent Passer ja Joachim Winter. Viimase kätetöö on ristimiskabelis asuv ristimisvaagen. 23. märtsi ööl 1688 algas lossi aednikumajakesest tulekahju, mis haaras kogu linnuse ja kandus ka linna. Pärast seda tulekahjut muutus linnus kasutamiskõlbmatuks. Korraks veel taastati kirik, kuid 1726. aastal viis torm kirikult katuse. Nii jäi piiskopilinnus pooleteiseks sajandiks varemetesse ning linnaelanikud kasutasid eellinnust loomade karjamaana. Eelmise sajandi keskpaiku, romantismiperioodil, hakati linnusevaremetele taas tähelepanu pöörama. Kirikus algasid ennistustööd ning 1889. aastal kirik taaspühitseti ja jumalateenistusi peeti seal 1940. aastani. Ülejäänud linnuses kujundati park, kus linnarahvas sai jalutamas ja vaba aega veetmas käia.

Väikeses linnuses on avatud keskaegse Haapsalu ajalugu tutvustav linnusemuuseum, linnale ja selle ümbrusele saab pilku heita vahitornist. Suurepärase akustikaga toomkirikus, mida kuuekümnendatel aastatel kontserdisaaliks restaureerima hakati, kuid aja muutudes 1990. aasta jõuluõhtul kirikuna taasõnnistati, on võimalik kuulata suurepäraseid klassikalise muusika kontserte.

  •  Kuursaal

Mereäärsele Promenaadile 1898. aastal rajatud puitpitsiline Kuursaal on ainsana Eestis säilinud algkujul ning töötab endiselt suverestoranina.

Kuursaalid olid pea kõigis suvituslinnades, kuid Haapsalu oma muudab ainulaadseks see, et ta on ainus algsel kujul säilinud kuursaal Eestis.
Promenaadile kuursaali rajamise idee oli linnaisadel juba 1886. aastal. Üksteist aastat hiljem tellis Haapsalu Aianduse Selts Eestimaa kubermangu arhitektilt Otto Knüpferilt selleks projekti. Pikka aega arvati, et hoone ehitati valmis alles 1905. aastal, kuid ajaloolaste viimased uurimused näitavad, et kuursaal seisab Promenaadil ilmselt juba 1898. aastast. Hoone ehitati algselt merre, kuid hiljem on tema ümbrust täidetud.
Kuursaal koos tema kõrval asuva kõlakojaga oli selle sajandi esimesel poolel üks Haapsalu suvituselu keskpunkte. Seal mängis orkester kaks korda päevas, esinemas käisid näitlejad ja muusikud Tallinnast, see oli koht, kus inimesed kokku said ja aega veetsid.
Eesti Vabariigi ajal asutatud Haapsalu Kaunistamise Selts tegeles usinalt Haapsalu linna ja Promenaadi kaunistamisega — istutati lilli, korrastati haljasalasid ja pandi üles skulptuure. Kuursaali lähedal meres leidsid suviti koha skulptor Roman Haavamäe puuskulptuurid Jääkaru ja Merilõvi, mis mõlemad on küll aja jooksul kadunud või lõhutud. Alles on aga 1932. aastal kummalegi poole hoonet paigutatud Haavamäe dekoratiivsed merre viivad dolomiittrepid.
Nõukogude ajal kasutati kuursaali laona ning hoone kippus vägisi lagunema. 1995. aastal alustati linnavalitsuse eestvõttel kuursaali restaureerimist ning kaks aastat hiljem avas ta suvekohvikuna külastajatele uksed.

  • Raudteejaam

Sajandi algul ehitatud raudteejaama katusealune perroon oli pikim Euroopas. Jaamahoone ühes osas ning rööbastel asub Eesti Raudteemuuseum.

Eesti aladele jõudis raudtee 1869. aastal. Peterburist üle Tallinna Keila ja Paldiskisse suunduva nn Balti raudtee ametlik avamine toimus 24. oktoobril 1870. Mõned aastad hiljem algatati kohalike mõisnike poolt kava ehitada Keilast Haapsallu raudteeharu. Tee ehitus otsustati lõplikult Haapsalu linna volikogu istungil 1902. aasta augustis. Tollase linnapea G. von Krusenstierni väitel toetas ehituskava ka Vene imperaator isiklikult. Arvatavasti oli see toetus otsustav, miks väikelinn Haapsalu sai raudteeühenduse Peterburiga.
Ehituse eeltöid alustati kogenud inseneri P. Götte juhtimisel juba samal aastal. Raudtee valmis kahe aasta pärast ning avati liikluseks 1. novembril 1905. Insener Götte poolt valiti ka koht rajatavale jaamahoonele.
Erinevalt Venemaal valitsenud tavast ehitada raudtejaamad tüüpprojekti järgi, telliti Haapsalu jaamahoone jaoks originaalkavand. Seejuures rõhutati Haapsalu kui kuurortlinna tähtsust ja vajadust vastu võtta Vene kroonitud päid. Jaamahoone projekt koostati Peterburis arhitektuuriakadeemik K. Verheimi ja insener V. Vestfaleni poolt. Ehitustöid alustati 1905 ja lõpetati 1907. aastal.
Hoone koosneb neljast osast — reisijatehoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja 216–meetri pikkusest kaetud perroonist. Haapsalu vaksal on linna üheks omapärasemaks hooneks, mille puitpitsiline historistlik ehituslaad on saanud eeskujuks nii mõnelegi teisele supellinna esinduslikule majale.
Jaamahoone on arhitektuurimälestisena riikliku kaitse all.

Haapsalu raudteejaama nn Imperaatoripaviljonis asub 1997. aasta juunist Eesti Raudteemuuseum, mis jätkab 1970. aastal Tallinnas asutatud laiarööpmelise raudtee (1524 mm) muuseumi tegevust.

  • Valge daam

Valge Daam, Eesti kuulsaim kummitus, ilmub toomkiriku ristimiskabeli aknale igal aastal augustis, täiskuu ajal. Haapsalu lossikiriku külge ehitatud ümmarguse kabeli aknale ilmub täiskuu paistel valge naisterahva kuju, mida päeval näha ei või.

Sel ajal, kui lossi üle Saaremaa piiskop valitses, pidid kõik toomhärrad kõva kloostri seduse järele kombelikult elama. Aga seal oli üks toomhärra koorilaulja poisi riietes noore neiu sisse toonud. Kaua jäi see saladuseks, mis sugu tema oli; kui piiskop jälle ükskord Haapsallu tuli, äratas see tema tähelepanemist, nii et ta laskis uurimise toime panna.
Toomhärrade juuresolekul otsiti kõik kahtlased ruumid läbi ja leiti koorilaulja poiss naisterahvas olevat, kes meesterahva riideid kandis.
Piiskop kutsus varsti nõukogu kokku ja see mõistis, et naesterahvas peab müüri sisse müüritama, mis sel ajal just pooleli oli ja toomhärra lossi vangimajasse kinni pandama, kuhu tal nälga lasti surra. Siis jäeti müüri sisse õõnsus, kuhu õnnetu neiu sisse pandi ja temale tükk leiba ja kruus vett jäeti ning müür ümberrringi kinni müüriti.
Lühike aeg kestis veel õnnetuma hädakisa. Aga kaua aega näitab ennast naisterahva kuju täiskuu ajal akna peal.